Mõõgavõitlus

AJALOOLINE MÕÕGAVÕITLUS

Läänemaailma ajalooline mõõgavõitlus kuulub Euroopa võitluskunstide hulka (Historical European Martial Arts). Teistes keeltes nimetatakse ajaloolist mõõgavõitlust sageli ka ajalooliseks vehklemiseks (historical fencing, историческое фехтование). Viimase sajakonna aasta jooksul on Euroopa traditsioonilise mõõgavõitluskunsti pärand hääbunud pea olematuks. Alates 21. sajandi algusest on see aga taas leidnud uusi harrastajaid ning kogunud palju populaarsust seoses eksperimentaalarheoloogia ning ajaloo taaskehastamisega.

Euroopa ajaloolise mõõgavõitluse elav traditsioon ning järjepidevus on praktiliselt katkenud ning ka originaalne õppematerjal väga napp. Seepärast on tänapäeval tegemist pigem rekonstrueeritud kunstiga, mille vastavus ajaloolistele eeskujudele ei pruugi olla väga täpne. Samuti erinevad üksteisest oluliselt harrastajate eesmärgid ning harrastusviis.

Tänapäeval harrastatakse ajaloolist võitlust peamiselt kolmes vormis – ajaloo taaskehastamine, võitluskunstid ja sportlik mõõgavõitlus, lisaks võib mõningaid elemente leida ka lavavõitlusest. Need vormid on sageli omavahel osaliselt kattuvad ning nende piirid ebamäärased. Ajaloo taaskehastajate harrastatud mõõgavõitlus on oma olemuselt demonstratiivne ning selle peamiseks eesmärgiks on luua võimalikult ajastutruu üldpilt. Põhirõhk on asetatud kostüümide ja varustuse väga täpsele vastavusele arheoloogilisele materjalile, võitluselement polegi sealjuures alati kõige olulisem. Võitluskunsti harrastajate eesmärk seevastu on õppida relva reaalset kasutamist hüpoteetilises konfliktisituatsioonis, võimalusel täpselt nii nagu seda tehti vanasti. Muuhulgas õpitakse ka väga ohtlikke võtteid, mille otsene eesmärk on vastane tappa või teda vigastada, mistõttu jääb selline võitlus valdavalt mittekontaktseks ning saadud kogemus on pigem teoreetilist laadi.

Samavõrd kaugele kui eelnevad, jääb pärisvõitlusest ka ajaloolise mõõgavõitluse kaasaegne sportlik vorm oma rohkete piirangute ja reeglitega. Näiteks on sportvõitluse reeglite järgi tavaliselt keelatud igasugune relvaga torkamine, mis oleks pärisvõitluses ülitähtsal kohal. Just sellised reeglid võimaldavad aga harrastada üsna vabavormilist täiskontaktset võitlust, mille käigus saab võitleja oma võimeid täiel jõul ja kiirusel proovile panna, ilma et oleks karta tõsiseid vigastusi. Sportvõitluses kasutatavad terasrelvad on nüristatud ning võitlejad kannavad ajaloolist varustust imiteerivaid turvalisi kaitserüüsid. Võisteldakse tavaliselt löögitabamuste peale ja võitlus lõpetatakse kas raundiaja täitumisel või teatud punktisumma kogumisel ühe võistleja poolt. Osades formaatides (nt buhurt) võisteldakse ka vastase mahaviimise peale. Reeglid võivad erinevates kultuuriruumides kardinaalselt erineda – nii lubatud löögipiirkondade, kui ka kontaktsusastme poolest.

Ida-Euroopa traditsioonidel põhinevast täiskontaktsest keskaegsest võitlusest on kujunenud välja rahvusvaheline spordiala HMB (Historical Medieval Battle). HMB maailmameistrivõistlusteks on iga-aastane rahvusvaheline festival Rahvaste Lahing (Battle of the Nations).

Allikas: Eesti Ajaloolise Mõõgavõitluse Liit

Добавить комментарий

Ваш e-mail не будет опубликован. Обязательные поля помечены *